Me oleme taas Austraalias!

Meie ajavahe Eestiga on +6,5 h ning sellega harjumine läks osadel kenasti, teistel veidi üle kivide ja kändude. Kuigi nii mõnedki insenerid ärkasid esimestel hommikutel juba kell 3, saime unerežiimi paari päevaga korda ning nüüdseks oleme siinse ajaga ära harjunud.

Milline oli meie esimene nädal?

Veetsime oma esimese nädala peamiselt Adelaide’is ehk Lõuna-Austraalias, kus meid tervitas „külm” talv. Päris külmaks ei saa seda nimetada, kuna päeval oli keskmiselt 13 kraadi sooja ning paaril päeval sillerdas päike. Ülejäänud ajal kallas vihma nagu oavarrest, mis on siinsele talvele omane.

Adelaide’is saime kätte oma rendiautod, mis on ühtlasi ka meie saateautod võistlustel. Kes veel ei tea, siis võistlustel päikeseauto üksi ei sõida, vaid kolonnis, kus on Scout, Front, Back, Van, Trailer ja Media. Nende autode ülesannetest räägime veidi hiljem, ent kõigil neil on oluline roll võistlustel.

Lisaks saime kätte haagise, kuhu võistluste ajal paigutame asjad, mida ei ole vaja kohe kätte saada (näiteks kohvrid, telgid jm) ja suure treileri, mis veab päikeseautot. Suur treiler valmis eritellimusel, sest kinnist haagist, mis oleks piisavalt pikk, et meie päikeseauto sinna ka sisse mahuks, muidu ei rendita.

Palju aega kulus ka „olmetegevustele” nagu näiteks poeskäigud, kuna pidime ostma telkimiseks ja majutuses kokkamiseks vajalikke asju, ent ka ehitusmaterjale, kuna insenerid ehitasid ühe auto katusele Starlinki hoidva kaadervärgi ja ilmajaama raami. Viimane on oluline võistlustel strateegia jaoks, kuna ilmajaam mõõdab tuule kiirust, suunda ja päikeseintensiivsust ning Starlinkiga pääseme internetile ligi ka kõrbe leviaukudes. Lisaks veel ehtisime autosid Solaride’i ja muude vajalike kleepsudega.

Seejärel pakkisime asjad kokku, et võtta ette teekond Darwinisse. Sõitsime põhja-Austraalia poole 19 tiimiliikmega, 5 liiget jäid Adelaide’i meie päikeseautot ootama. Päikeseauto jõudis juba enne meid turvaliselt Austraaliasse, ent kuna logistikamaailm on ettearvamatu, läks mõne kohustusliku kontrolliga veidi kauem aega. Õnneks on päikeseauto juba blogipostituse kirjutamise ajaks kätte saadud ning ülejäänud tiimiliikmed on samuti Darwini poole teel.

Teekond Darwinisse

Reede (25. juuli) hommikul oli kõigil varajane äratus, kuna pidime autodes olema juba 4:45ks. Eesmärgiks sõita kolme päevaga läbi sama teekond, mis ootab meid ees ka võistlustel . Õigemini, vaid üks suur tee tulebki Adelaide’ist Darwinisse – Stuart Highway.

Kaardil on meie peatuskohtad. Nendes linnades asuvad võistlustel ka kontrollpunktid.

Ligi 3000 km Adelaide’ist Darwinisse on väga pikk teekond, mistõttu tegime iga 2-3 h tagant juhivahetuse, kuna igapäevaselt ligi 12 h sõita kujuneks ühe juhi jaoks liiga keeruliseks väljakutseks. Kuidas läks vasakpoolse liiklusega harjumine? Eks esialgu oli ikka kummaline ning nii mõnigi kord läksid suunatulede asemel käiku kojamehed, ent õnneks said kõik juhid korraliku kogemustepagasi, et olla võistlustel saateautodega sõitmiseks valmis.

Esimesel päeval sõitsime ligi 1000 kilomeetrit ning ööbisime Austraalia sisemaal. Terve päev oli ulunud 13 m/s tuul, vahepeal olid tuuleiilid isegi 20 m/s, seega sõitsime üpris tormise ilmaga. Leidsime telkimisplatsi veidi pärast Coober Pedyt, kus pidime ekstreemsetes oludes asju lahti pakkima. See on üsna tavaline talv kõrbes ning meie puhul olid öised tuntavad kraadid isegi miinuses.

Nägime suurt vaeva, et asjad minema ei lendaks, ent tiimitöö sujus ning kõigi telgid said turvaliselt kinni pandud. Meie staarkokk Ülo ja tema abilised kostitasid solaraidereid imemaitsva yolorizoga (ehk riisipada chorizoga) ning seejärel, umbes 22 paiku, oli meie päev jõudnud õhtusse ning saime magama jääda.

Teisel päeval oli äratus tunnike hiljem, kell 5:30. Elektroonikatiim valmistas reisilistele hommikusöögi ning kui puder ja võikud söödud, seadsime kell 7 end taas autodesse. Päeva jooksul sai iga auto odomeeter ligi 1000 km võrra rikkamaks ning lõpetasime sõidu umbes 100 km enne Tennant Creeki.

Leidsime oma teise ööbimispaiga Bonney Welli matkaplatsil, kust avanes tohutult kaunis vaade tähtedele ning Linnuteele, isegi Mars oli näha. Seadsime telgid kiirelt üles ning pärast kerget õhtusööki suundusid unisemad kohe magama. Kel veel energiat jagus, sai näha tähesadu.

Kolmandal päeval helises äratuskell taas kell 4 ning kell 5 algas sõit Darwini poole. Tee peal märkasime ka esimesi kängurusid! Hoolimata pikast sõidust, möödus see üpris kiirelt, kuna kõik olid elevil, et jõuda uude „kodukohta”, Darwinisse. Tormise ilmaga oli tekkinud suur igatsus soojuse järele, kuna kuigi Eesti suved võivad ka olla jahedad, ei ole me juulis nii külma ilmaga harjunud. Õnneks pärast Tennant Creeki tuli soojus üsna kiirelt, saime vahetada pikad püksid lühikeste vastu ning nautida mõnusat ilma.

Meie teekonna lõpp-punkti Darwinisse jääme kuni võistluste alguseni, kuna siit saabki alguse Bridgestone World Solar Challenge.

Kuigi ootame, et teine pool tiimist koos päikeseautoga jõuaks ka vihmasest Adelaide’ist lõõmavasse Darwinisse, ei istu me päris tegevusetult. Ülesandeid on piisavalt – esmajärjekorras teeme puhtaks pikast sõidust tolmuseks saanud autod, jätkame saateautodesse võistlusteks vajaliku sisustuse ehitamisega, otsime kohti, kus saaksime päikeseautoga testsõite teha ning vaatame tagasi möödunud sõidule, et olla veelgi paremini valmistunud võistlussõiduks.

Mida toob meile kättejõudnud nädal? Sellest juba järgmises blogipostituses!