Insenerid Eesti tööstussektorist: kui sektor pole atraktiivne, pole ka insenere

Kasvav inseneride puudus on tööstussektori süvenev probleem. Kohalike inseneride hinnangul saab inseneride puudus laheneda Eestis siis, kui pannakse olulist rõhku valdkonna populariseerimisele ning tööstussektor tervikuna muutub sarnaselt IT-ga atraktiivseks. Oma nägemust tööstussektori olukorrast ja inseneeria valudest-võludest avavad Solaride’i inseneeria valdkonnajuht Mart Erik Kermes (24), Inglismaal tegutseva Plastometrexi tootmisinsener Hannes Tammpere (24) ning Kuuba päritolu ABB kvaliteedi tagamise insener Alejandro Rodriguez (32).  

Kõik saab aluse inseneriõppest

Inseneriõppe väljakutse ei seisne Eestis ainult õppurite leidmises ja hoidmises. Võtmeküsimuseks on inseneride arvates teoreetiliste alusteadmiste ja praktika balansi leidmine, õppejõudude tase, õppekavade kvaliteet ning kaasaegse tehnoloogia kasutamine.

“Kuigi Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika õpingud olid huvitavad, jäi minul isiklikult puudu sisukatest praktikumidest. Näiteks panime seadmetest kokku elektriahelaid ning tegime mõõtmisi, kuid ei õppinud, kuidas selliseid skeeme näiteks tööstuses või elektrisõidukite juures kasutatakse,” räägib Kermes.

Vastupidiselt Kermesele tunneb Tammpere, kes õppis samas ülikoolis tootearendust ja tootmistehnikat, et tema oleks soovinud tugevamat teoreetilist õppepõhja. “Tunnen, et Eesti inseneriõppekavades on ohverdatud klassikalisi kontseptsioone, elemente ja õppeaineid, mis peaksid olema osa inseneriharidusest. Inglismaal Southamptoni ülikoolis magistrikraadi omandades tundsin selget puudujääki teadmiste pagasis, mida bakalaureusekraadiga inimestelt eeldati.”  

Inseneride hinnangul on õpingute arendamise kõrval oluline tagada ka õppejõudude kvaliteet, teadustöö arengu edasiviimine ning kaasaegne tehnika. “Kvaliteetseid praktikutest õppejõude, kes oleks hingega asja juures, on vähe. Võib-olla tuleks Eestile kasuks, kui sarnaselt muu maailmaga oleks kõrgharidus tasuline – lisaraha eelarves võimaldaks parandada õppekavade kvaliteeti ning arendada õppejõudude taset,” arutleb Tammpere, kes otsustas pärast magistrikraadi Inglismaale tööle jääda just tehnoloogiate tasemevahe tõttu. Kesk-Euroopa tööstussektoris on laialdaselt kasutusel tehnoloogiad, mida meie ülikoolides küll teatakse ja uuritakse, kuid mis spetsialistide või rahastuse puudumise tõttu Eestis rakendust ei leia. Tammpere peab oluliseks, et arenenud tööstusega riikidest toimuks teadmiste sissevool kodumaale ning sellest missioonist motiveerituna otsustaski ta enne Eestisse naasmist omandada kogemusi Suurbritannias, kus innovaatilised kõrgtehnoloogilised lahendused käsikäes ekspertidelt omandatud teadmistega on ideaalseks kasvulavaks tööstussektori iduettevõtetele.

Rodriguez hindab Eesti inseneeria taset võrreldes Kuubaga pigem kõrgelt. “Siin on targad, lahendustele orienteeritud insenerid, kellel on tugev teadmistepagas. Võrreldes oma kodumaaga pean kurbusega tõdema, et isegi õppides olime tehnoloogia osas 20 aastat maas.”

Tööstussektor vajab kiiret muutust

Kuigi Eestis tehakse tooteid, mis on maailmas esirinnas (Milremi robotid, Tuule tõuksid, Cleveroni pakirobotid), on tööstussektor inseneride hinnangul Eestis tervikuna veel võrdlemisi stagneerunud. “Eesti tööstusel ei ole enam ühtegi selget lipulaeva, rääkimata olulistest kõrgtehnoloogilistest läbimurretest ja patentidest. Vähe on uusi tegijaid ja noori ettevõtteid, millest tulenevalt on mõistetav ka uue generatsiooni leige huvi valdkonna vastu. Mul on siiralt hea meel näha IT-sektori edulugu, kuid on viimane aeg rakendada õpitut ka tööstussektoris. Küll aga ei piisa antud juhul kahjuks arvutist ja teadmistest, vaid masinapargi ehitamine ja katsete läbiviimine eeldab suurtes kogustes algkapitali. Inseneride puuduse probleemi saab lahendada vaid siis, kui suudame ka tööstussektori atraktiivseks muuta, kuid selleks on kindlasti tarvis riigi toetust,” arvab Tammpere.

Tööstussektorit aitaks atraktiivseks muuta kaasajastatud tehnika, mugavushüved ja palk. “Noored tahavad, et nende töökohal ootaks neid ees robotid, automatiseeritud tootmine, implementeeritud ERP süsteem, erinevad tootmismeetodid, ilus kontor, moodne tehnika, meeskonnaüritused jpm. Kui IT tundub luksuslik, puhas, popp ja uuenduslik, siis tööstuse kuvand on endiselt räpane, igav, vanamoodne ja aeglane, kuigi see on juba ajas paremaks muutunud,” räägib Kermes.

Rodrigueze sõnul on Eesti tööstussektori tase kindlasti ees Kuubast. “Kuubas ei ole tööstuse arendamine prioriteet ja seeläbi pole inseneridel seal tegelikult erialast eesmärki. Valdkonnas töötamiseks peabki otsima võimalusi välisriigist. Olen õnnelik, et see võimalus mul Eestis tekkis.”

Inseneeria sarnaselt populaarseks IT-ga

Lisaks tööstussektori muudatusvajadustele, tuleks inseneride sõnul valdkonda Eestis eesmärgipärasemalt populariseerida. Töötoad ja robootikaringid aitavad kindlasti noori selle valiku teadvustamisel ja soodustavad huvi inseneriks saada, valides populaarse IT asemel hoopis inseneeria.

 “Tuleb elimineerida eksiarvamus, et inseneeria sobib ainult neile, kes on tugevad reaalainetes. Olles ise rohkem humanitaartaustaga, saan isiklikust kogemusest öelda, et riikliku õppekava poolt enne nähtud oskused on olnud piisavad, et olla edukas,” räägib Kermes. Lisaks pakub inseneeria Kermese hinnangul õppurile hilisemalt palju rohkem suunavalikuid võrreldes IT-ga, võimaldades töötada robootikas, ehituses, tootearenduses, tootmise automatiseerimises, taastuvenergias, tervishoius, elektrisõidukite tootmises jne.

Tööstussektoril on Eestis suur potentsiaal. Riigi, hariduse ja tööstusettevõtete koostöös tuleb tõsta valdkonna väärtuskuvandit, suunata rohkem huvilisi inseneriks õppima ja kiirendada seeläbi ka tööstuse arengut riigis tervikuna.