Testimine
Hidden Valleys on täpsusteni ära reguleeritud. Meeskonnad peavad andma
sõidusoovist teada päev varem ning järgima ringraja nõudeid. Iga eksimus
teenib meeskonnale karistusminuteid, mis tuleb võistluse ajal
kontroll-peatuses oodates tasa teha.
Testsõit nr. 1
Täna
kell 11 sõitis Solaride II stardijoone taha ning saateauto jäi
boksipeatusesse ootama. Roolis olid selle hooaja peainsener Karl August
Tatunts ning tema uue hooaja mantlipärija Joosep Ress. Meeskonnajuht
Mart Erik Kermes asus koos korraldajatega juhtimistorni
vaatluspositsiooni. Tagumises saateautos sõitsid komposiidispetsialist
Sander Robas, auto raamiinsener ja piloot Ülo Pajutee, elektroonika
tiimijuht ja piloot Armin Mere, tarkvaraarendaja Johan Hollak ning
tarkvarajuht Siim Ilves.
Ootasime
pingsalt Kermeselt kinnitust, kuniks päikeseautole anti roheline tuli.
Saateauto vaikust oleks saanud noaga lõigata – jõudsin veel üle õla
Arminilt küsida, mis tunne enne esimest Austraalia testsõitu on.
Foto: Berta Kisand
Armin
hingas järsult kopsud täis ja raputas pead: “Väga pingeline. Kõik peaks
toimima, aga ikka on hirm, et midagi võib valesti minna. Üldse ei tea,
mis toimuma hakkab.” Ka teiste inseneride kehakeel ilmestas nende
sisemist närvi: küll hüpitati põlvi, klõpsutati pastakaga või hammustati
huulde. Lõpuks kostus raadiosaatjast oodatud sõnum: “Solar, siin torn,
võid hakata sõitma. Back ootab, kuni ütlen, et võib hakata liikuma.”
Oli
kohe näha, kuidas terve saateauto seltskond nõjatus korraga ettepoole,
aga sinna nad mõneks ajaks ka jäid – päikeseautol ei läinud kohe sõiduks
vajalik käik sisse. Õnneks kostis peagi ühine kergendusohe ja raadiost
kostus võidukas: “Siin Solar, läksime!”
Foto: Toomas Teder,
Kas uuendused töötavad koos edukalt?
Esimene
testsõit läks pärast seda igati edukalt. Küsisin Arminilt uuesti peale
testi, kuidas tunne nüüd oli, mille peale ta ohkas kergendunult: “Oi,
palju parem! Saime ilusti ilma probleemideta sõita kõik ringid läbi
ilma, et auto oleks kordagi pidanud seisma jääma – see on kõige parem.
Ainult, kui päikeseautost infot saadeti, ei saanud midagi üle müra aru
ning tekkis kogu aeg tunne, et äkki on midagi valesti.”
Panime
kohe kaks lisaaega ringrajale samaks päevaks kinni. Uued ajad juhtusid
ka üksteise otsa, mis esitas uue väljakutse: kuidas auto tund aega
järjest ringrajasõidule stabiilselt vastu peab? Esimesed kilomeetrid on
alati kõige pingelisemad, sest kõik uuendused peavad koos tööle hakkama
ja võistlusteni on üha vähem aega.
Foto: Berta KisandTestsõidud nr. 2 ja 3
Kahetunnise
pausi ajal töötati auto vedrustuse ja telemeetria kallal, et sõit oleks
sujuvam ning me saaks sooritusest rohkem informatsiooni. Seekord olid
ka rajale teised testijad jõudnud, kellega pidi teed jagama.
Kõige
ärevam hetk tekkis ringraja pikal sirgel, kui Western Sydney Solar
Team’i Challenger meist möödasõitu sooritas. Challengerid on Bridgestone
World Solar Challenge’i teine kategooria, kus pistavad rinda just
eelkõige kiiruse peale võistlevad raketti meenutavad üheinimese
sõidukid.
Foto: Toomas Teder
Kõikide
autode puhul kehtib sama ärevus: nendesse on maetud lugematu arv higi,
pisaraid, noorte inseneride ponnistusi ja toetajate investeeringuid –
üks vale liigutus, tuuleiil või kummaline mühk teel ja kõik võib hetkega
läbi olla.
Karl
August ja Joosep olid seekord saateautos. Joosep ütles, et tagumises
autos oli tema arvates palju hirmsam olla kui päikeseautos, sest
teadmatus ajab hulluks: “Päikeseauto sees oled sa kõige toimuva keskel,
aga saateautos sa ootad, kuni midagi on väga halvasti ja alles siis saad
sellest teada.”
Foto: Berta KisandTõesti,
iga päev tuletab uuesti meelde, milline au on selliseid insenere
toetada ja neile kaasa elada. Nende südikus, tahtejõud ja leidlikkus on
mind lõputult inspireerinud ning loodan, et ka teie kodus mõistate, kui
võimsa märgi need noored Eestist inseneeria maailmakaardile jätavad. Ka
teised tiimid on ainult kiidusõnu meie auto ja meeskonna kohta jaganud.
See on alles algus!