2022 Maroko 2021

„Tahtsid seiklust? Näe, võta!“

ehk Kuidas ma Solaride’iga Marokos ja Itaalia maffia autotöökojas käisin.
Alljärgnev reisikiri ilmus 04.02.2022 ajakirjas Universitas Tartuensis. Autoriks Solaride sotsiaalmeedia mentor Sandra Raju.

... Ja siis ma istusin seal, Genova äärelinna täiesti suvalises autotöökojas, ja olin üsna veendunud, et kui ma hommikul tagasi tulen, on Solaride Itaalia maffiale tükkideks müüdud. Peas kajas mõte „... ja mitte mingil juhul ei tohi sa mainida, et meil on Tesla akud!“.

Tol hetkel tundus mu Marokos läbi põetud kõhuviirus sama väike probleem nagu tõkked Rasmus Mägile. Samas, kui sa pole tahtnud seikluse jooksul vähemalt kolm korda nutma hakata, siis kas sa üldse saad selle kohta öelda seiklus?



Kõik sai alguse 2021. aasta augustikuus ettepanekust „Kuule, ma siin korra mõtlesin ... Kas sa oleksid nõus tiimiga Marokosse kaasa minema?“.

See heade mõtete linnast minuni jõudnud kõne tuli Solaride’i lõpubossi Kristel Leifi telefonist. Olin ühtaegu üllatunud, liigutatud ja segaduses, aga peaasjalikult põnevil. Eeskujuliku tudengina oli tol hetkel mu peamine mure see, kas ma ikka koolist puududa tohin, ja kui puudun, siis kas saan iseseisva õppega hakkama. Võtsin vastu otsuse, et saan. See teeme-nii-et-saan-mõtteviis on mind aidanud varem ja aitas ka nüüd.

Iga tiimiliige teadis ette, et Maroko võistlus paneb meid proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Põhitiim oli auto ehitamise ajaks garaaži praktiliselt sisse kolinud ja Wolti kullerid teadsid juba täpselt, kellele mida tuua. Väsimuse tuluke väreles kõigi silmis, aga südames põles kordades kuumemalt soov minna võistlema.

„Me teeme selle ära, no matter what!“

Me polnud viimase päevani kindlad, kas ikka on Marokosse minek, aga lõpuks pandi auto treilerile ja meeskond lennukile. Kuidas see kõik täpsemalt välja nägi, saab vaadata Solaride’i tiimi sotsiaalmeedia äärmiselt meeleolukast vlogist.


Jõudsin Marokosse teistest kolm päeva hiljem. Minu töö oli toetada mentorina meediatiimi, aga kuni kohalejõudmise päevani polnud mul aimugi, millised ülesanded mind veel ees ootavad.

Solaride’i esimene staap oli Maroko läänerannikul Agadiri linnas, kus oli lääneliku elustiili kõrval näha ka päris autentset Marokot. Turistide vastu ollakse seal maal lahked ja meie eriskummalise välimusega päikeseauto võeti imetlusega vastu nii Agadiris kui ka igas järgmises Maroko linnakeses.

Auto jõudis Tartust Agadiri mööda maad ja merd. Ooteaja sisustasime võistluse logistilise poole planeerimisega: harjutasime saateautodega kolonnis sõitmist, autodevahelist käskluste andmist, möödasõite ja muud. Terve meeskond oli end väga hästi ette valmistanud ja minu silmis läks meil suurepäraselt, arvestades, et 90% meist polnud kunagi kolonnis sõitmist praktiseerinud ning eri autodes üksteisega suhtlemist olime näinud vaid filmidest.


Korraldajate antud rajakaart oli küll detailne ja hästi koostatud, aga kui näed käsklust stiilis „Next to big camel take left“,siis paneb see kibekiirelt tegutsema, et igas autos oleks töötav telefon, mis ka Google Mapsi välja veaks. Noh, igaks juhuks, kui see big camel on ehk lõunapausile läinud.

Kuna raadiosaatjad on Marokos üldjuhul keelatud kraam – võistluse ajaks tehti osalejatele mööndused –, toimusid meie esimesed harjutamised Facebooki Messengeri grupikõne kaudu. Saime üsna kiiresti aru, et meie lennujaamast ostetud ah-need-on-ju-täiega-okeid Orange’i kõnekaardid meid mägede vahel palju ei aita, mistõttu tuli kiirkorras hankida uued. Kirjelduse, kuidas ma Google Translate’i abil suvalise bensuka jäätisekülmiku peal kaks tundi kõnekaarte laadisin, jätan parem järgmiseks korraks.

Liivatormid, kõhuviirused ja imelised inimesed

Meie võistlus kestis kokku viis päeva. Liikusime kolonnina Agadirist välja ning sõitsime iga päev 8–10 tundi järjest. Ööbisime kõrbesse ehitatud telklinnakutes. Kuna Solaride läbis selliseid vahemaid esimest korda, veetsid autoga otsesemalt seotud tiimiliikmed ööd üldjuhul masinat ehitades. Seda tuli teha isegi keset liivatormi – kes toidumürgitusega ja kes suures frustratsioonis põlema süttinud mootorikontrolleri pärast.

Kogu see aeg pakkus mulle täiesti uudseid ja erakordseid kogemusi. Ma ei räägi ainult võistluse kolmandal päeval alanud kõhuviirusest (pahaks läinud riis!) ega telkla WC-s magatud ööst, vaid ka võimsatest liivatormidest, düünidest, meie tiimiliikme Berta sõidust eesli seljas ja sõbralikest kaamelitest. Suur osa oli ka kohalike abivalmidusel ja uudishimul, lehvitavatel inimestel ja suvalises linnakeses kohatud eestlastel, kes teadsid sinna tulla mu Instagrami story’de järgi (milline kokkusattumus!).


Üldiselt olen inimene, kellele ei meeldi käed taskus seista. Minu õnneks oli võistluse jooksul alati midagi teha. Lisaks Twitteri postitustele tegin aeg-ajalt Coca-Cola ja Red Bulli poeringe; püüdsin leida ehituspoest väga spetsiifilisi juhtmeid ja töökindaid ning spordipoest päikeseauto juhtidele veepudeleid ja hoidikuid; käisin pesumajas tiimi riideid värskendamas (ükskord oleksin peaaegu unustanud riietele järele minna, nii et pooled meist oleks pidanud elama päeva mustades riietes); teipisin autot, kui teadjamad rehve vahetasid, ja tegin muud nipet-näpet. Noh, selline klassikaline sotsiaalmeedia mentori töö, eks ole.

Maroko Solar Challenge oli kõike muud kui mõnus turismiretk läbi kõrbete. Kõik avastasid ja arendasid endas sitkust ja säilenõtkust. Inimene on loomult habras ja täpselt nii laisk, kui lastakse olla. Lihtne on kukkuda (või astuda) ohvri rolli, tõsta käed üles ja öelda: „Ma enam ei oska, ei jõua, ei saa, ei taha …“ Aga kui oled keset võistlust ja kõrbe, siis see võimalus puudub. Solaride kasvatab tugevaks. Kui oled tiimis üks vähestest, kes oskab autot parandada, siis teed oma töö ära, ükskõik, mis olud ka ei oleks. Vannud, aga teed.

Olen üsna kindel, et igaüks meist mõtles vähemalt korra: „Miks ma siia tulin? Milleks mul seda vaja on? Ja veel vabatahtlikult?!“ Võitlejamentaliteediga leiab neile küsimustele vastused ja põhjuse, mis aitab edasi liikuda.

Jätkuseiklus mööda merd ja maad

Pärast võistlust ja paari vaba päeva oli aeg tagasi Eestisse pöörduda, päikeseautot vedavas autos oli aga üks liige puudu. Avastasin peast mõtte „Sandra, millal on sul veel võimalus mööda maad Aafrikast Eestisse sõita?“ ja sellest piisas, et end tiimijuht Svenile vabatahtlikuna välja pakkuda.

Saatsime koos Ardo ja Roometiga teised lennukiga kodu poole ja alustasime kolmekesi kaheksatunnist teekonda Agadirist Maroko kõige põhjapoolsemasse sadamasse. Meid ootas ees kolm päeva mereteed Itaaliasse ja siis väike käkitegu – sõit Tartusse.

Merereis läks kui lepase reega. Edasi laevalt maha, tolli, paberid korda, ciao meeldivatele Itaalia ametnikele, pilt Svenile pealkirjaga „ROADTRIIIIP!“ ja 30 minutit hiljem: kõmm! Meie ees ühtlases autode voolus liikunud mootorrattur pidurdas järsult ning meie juht ei jõudnud reageerida. Olukord päädis ribadeks purunenud radiaatoriga, mida ei suutnud parandada ei auto kollektiivne mehaanika-ajujõud ega kaasa võetud liimivaru.


Häirisime Genova kesklinna liiklust umbes kolm tundi. Saime kogeda politseinikke ja pildistavaid möödujaid, vaktsiinivastaste rongkäiku ja suvalisest putkast ostetud maailma parimat võileiba (elagu focaccia ja impulsiivsed ostud!). Politsei ja Google Translate’i abiga saime lõpuks tellitud puksiirid ja leidsime Renault’ ametliku töökoja.

Meie buss oli nii uus, et suvalises kohas seda remontida polnud lubatud. Abi saabus, Renault pandi ühele puksiirautole, Solaride’i treiler haagiti järele teisele ja asusime õnnelikult teele tõotatud töökotta, et saaksime õige pea teekonda jätkata. Või vähemalt nii me arvasime.


Pärast 15 minuti pikkust sõitu linnast välja hakkas mulle vaikselt, aga kindlalt sisse pugema ärev küsimus: kuhu meid viiakse? Istusime Roometiga puksiirautos, mis oleks juba viis aastat tagasi suurpuhastust soovinud, vaatasime teineteisele kõhklevate pilkudega otsa ja naeratasime ebalevalt. Ardoga, kes oli teises puksiirautos, oli silmside katkenud.

Vahemärkusena ütlen, et puksiirijuhid olla meile itaalia keeles maininud, et ametlikus kohas (kuhu meil päriselt oli vaja minna) polnud ruumi, mistõttu pidid nad meid ajutiselt viima koostööpartneri juurde, kelle töökoda asus sellises kohas, kuhu naine (ega nõrgem mees) üksi õhtusel ajal jalutama minna ei tohiks. Järsku olimegi paigas, mida võiks kirjeldada sõnadega „rohkem kui kahtlane“ või „hell, no!“.

So what? Now what?“

Puksiirist välja astumise hetkel sain otseühenduse oma paranoiaga. Püüdsin väga chill välja paista, kuid samal ajal karjusid kõik mu närvirakud ajule: „See siin on üks paganama kallis auto ja kui lased ta ära varastada, siis on veitttsssss pahasti!!!“

Kas ma kartsin? No mitte väga. Kas ma arvasin, et mehaanikud on bandiidid? Ma valetaks, kui ütleks, et see ei käinud mul peast läbi.

Pärast nelja tundi seesmist ja välimist paanitsemist, töökoja omanikega Google Translate’i kaudu suhtlemist, mõningaid pisaraid (mille juurde käis mehaanik Carlo sünnipäevatort, sest tal lihtsalt hakkas minust kahju), minu mantrat „This car is a property of Estonian Government. It belongs to the Estonian nation. It’s a national treasure! Your country has football, we have this car!“ ja muid sõnavõtte, mille eesmärk oli panna töömehi mõistma, et kui autoga midagi juhtub, siis on neid ees ootamas midagi kõvasti hullemat kui jalka MM-i kaotus, olime sunnitud tõdema: nii buss kui ka treiler jäävad siia lahendust ootama.

Otsustasime leida hotelli. Tõsi, mul käis küll korraks peast läbi mõte, et peaks ehk autos magama, aga poiste kas-sa-teed-nalja-pilgud tõid mõistuse koju tagasi. Kui me järgmisel päeval töökotta naasime, olid mu bandiidikahtlused seljatatud, sest tegelikult olid töökoja omanikud väga meeldivad inimesed. Nad said aru, et see hull Estonian blondie on ööga maha rahunenud ja neid enam röövliteks ei pea. Selgus, et meie tutikas buss ja päikeseauto koos treileriga peavad määramatuks ajaks Itaaliasse jääma (päikeseauto jõudis tagasi Tartusse alles jaanuari keskel). Poisid sõitsid juba samal päeval tagasi Eesti poole, aga mina jäin veel paariks päevaks Genovasse, et olla kindel: meie remonti ootavad masinad on hea hoole all, väärisasjad on bussis ära peidetud ja Andres Nöpsi ülikond ripub sirgena.

Mu suur ja oodatud seiklus ei jäänud ära, see lihtsalt asendus millegi veelgi paremaga, sest see oli ootamatu. Näiteks tean nüüd, et kui peaksin uuesti Genova linna sattuma, olen alati oodatud ööbima mehaanik Carlo pere juurde.

Vaatamata kõigile viperustele oli Marokos päikeseautode võistlusel käimine üks parimast kolmest reisist minu elus. See, et me võistluse lõpuks kõiki nõutud kilomeetreid sõita ei saanud, et Maroko politsei mulle kiiruse ületamise eest trahvi tegi ning ma kaks päeva kõhuviiruse käes kannatasin, oli mulle vajalik kogemus.

Jah, ma nägin kõrvalt väsimust, frustratsiooni, ebaõnne, pettumust ja aeg-ajalt ka viha. Aga sellest enam jäi mulle silma individuaalne ja kollektiivne kasv, tiimitöö, noorte imeline juhtimisoskus, soov areneda, tagasiside väärtus, üksteise toetamine ja armastus selle meeletu potentsiaaliga kogukonna vastu, mille kohta inimesed väljastpoolt ütlevad Solaride.

Loe veel

SolarCar Estonia MTÜ

contact@solaride.ee
+372 55573434
Narva mnt 18,
Tartu 51009 Eesti
LHV pank
EE897700771004776685
${item.title}

#teamsolaride

#muleiolesuva

Solaride kasutab küpsiseid parema kasutajakogemuse ja isikupärastatud teenuse pakkumiseks.