Solaride’i elektroonika tiim vallutas käte- ja ajapuuduse kiuste esimesel hooajal mägesid

Päikeseauto valmimisel on väga oluline osa kanda elektroonika tiimil, kelle ülesannete hulka kuulub põhimõtteliselt kõik, mis on seotud elektriga. Näiteks vastutavad tiimi liikmed selle eest, et autosse saaksid vajalikud juhtmed, akud ja mootorid ning süsteemid, mis auto toimimist kontrollivad (tulede kontroller jne).

Üks ajakulukamaid ülesandeid oli esimesel hooajal aga emaplaatide tegemine. Kuna ettevõtmine nõudis keerukuse tõttu ka suurt täpsust ja osavust, ulatas solarideritele abikäe elektroonikaseadmete tootja Incap.

Järgnevalt saamegi teada, milliste väljakutsetega Solaride’i elektroonika tiim esimesel hooajal silmitsi seisis ja kuidas Incap meid aitas.


Tööd oli palju, käsi aga vähe

Esimesele hooajale tagasi vaadates tuleb tunnistada, et tööst elektroonika tiimil puudust ei tekkinud. Küll aga tekkis igatsus rohkemate käte ja aja järele.

“Eelmine aasta oli hästi suur kaos ja kätepuudus. Lõpus läks eriti kiireks ja oli ka suur ajapuudus. Aga me saime ikkagi auto kokku. Ta küll tõesti ei töötanud perfektselt ja ei olnud kõige efektiivsem, aga ta ikkagi sõitis,” rääkis elektroonika tiimi juht Armin Mere.

“Sel aastal meil on mõned inimesed rohkem, aga siiski loodame inimesi veelgi juurde saada,” lisas ta.

Väike tiimiliikmete arv tingis mõistagi ka suurema koormuse, mis kohati viis motivatsioonipuuduseni. Aeg surus aga peale ning ei jäänud muud üle, kui ennast kokku võtta ja töö ära teha.

​​”Meil oli tegelikult väga palju selliseid inimesi meeskonnas, kes innustasid ja aitasid nendel keerulisematel hetkedel motivatsiooni üleval hoida. Näiteks nad tõid meile viimastel päevadel, kui me keset ööd tööd tegime, kohvi jne. Chill’isime, sõime, panime mussi ja tegime tööd. Koos olemine nende inimestega, kellel on töö tegemisel sama eesmärk, andis motivatsiooni juurde, et raskustest üle saada,” kirjeldas Mere.


Oh need keerukad emaplaadid

Aga räägime nüüd veidi täpsemalt nendest tööülesannetest, mis tiimilt ühiseid pingutusi nõudsid. Üle ja ümber ei saa mitte kuidagi emaplaatide tegemisest – protsess, millega tiim tegeles lausa terve aasta.

“Ülejäänud asjad olid rohkem lõpupoole ehk siis kui auto raam oli juba enam-vähem valmis. Siis sai panna mootorid külge ja hakata neid täpsemalt katsetama. Aga emaplaatide tegemine oli kogu aastat läbiv töö,” selgitas Mere. 

Mida see emaplaatide tegemine siis ikkagi täpsemalt tähendab? Esiteks alustame mõistetest – emaplaat on trükkplaat, millel on auto aju, ning mille külge ühenduvad ülejäänud auto trükkplaadid. Ja kui nüüd tekib küsimus, mis asi on trükkplaat, siis tegemist on plaadiga, millele on monteeritud kiibid, takistid, kondensaatorid ja teised elektroonikaelemendid.


“Emaplaatide tegemine käib disainiprogrammiga. PCB-de ehk trükkplaatide külge saab joota need komponendid ja protsessorid, mis meie autot juhivad. Seda jootmist tegigi Incap meile lõpuks,” kirjeldas Mere.

Plaatide disaini tegid solariderid ise ja edastasid selle siis Incapile, kes oma tehases asjad kokku pani. Incapi abita polekski Mere sõnul Solaride hakkama saanud, sest emaplaatide jootmine on väga ajamahukas asi ning plaate tuli teha varuga. Abikäe ulatas ka tiimi mentor Tõnu Samuel.

“Incap teeb hästi professionaalset tööd. Sa saad neilt tellida nii plaatide tootmise kui ka nende peale komponentide ostmise ja jootmise. Ehk siis see võtab väga palju aega ja tänu Incapile oli meil võimalik säästa aega, mida meil niikuinii väga palju ei olnud. Kvaliteediprobleemid saime ka lahendatud, sest kui mitteprofessionaalid seda ise käsitsi teevad, siis see võib tuua mikrodefekte, mida on väga raske hiljem tuvastada,” rääkis Mere, et tänu Incapile õnnestus selliseid vigu vältida.


Ettenägelikkus aitas eesmärkidele lähemale

Nagu korra ka mainitud sai, tuli plaate teha varuga. Õnneks oskas tiim ette näha, et juhtuda võib ootamatusi ja plaadid võivad katki minna ning nii saigi neid igaks juhuks rohkem tellitud. Ettenägelikkus tasus end ka ära.

“Juba esimesel katsetamise päeval Eestis läks üks katki. Probleem oli muidugi ka selles, et kõikidel plaatidel ei olnud vajalikke juppe, sest tarneraskused on. Ehk kõik plaadid ei saanud 100 protsenti valmis ja pidime nendelt plaatidelt, mis katki läksid, osa juppe laenama,” meenutas Mere.

Tarneraskused puudutasid ka teisigi komponente, ent õnneks oskas tiim tarneprobleemidega arvestada ning tegi sellele vastavalt ka plaane ümber. Näiteks jõudsid mootorikontrollerid oodatust hiljem kohale ning ka elementide disainis tuli laoseisude järgi muutusi teha.

“Eks valik oli väiksem. Muidu tavaliselt on hästi palju asju laos ja Eestisse jõuavad need ühe-kahe päevaga. Nüüd oli aga laos vähem asju ja me pidime lihtsalt väiksemast valikust valima,” sõnas Mere.


Tegevus on andnud väärt õppetunde

Kokkuvõttes võib Mere sõnul aga esimese hooajaga rahule jääda, sest aega ja vahendeid arvestades sai tiim kogu töö kenasti tehtud. Loomulikult on aga kaasa võtta ka õppetunde, et käimasoleval teisel hooajal paremini tegutseda.

Tahame kindlasti, et oleks rohkem planeeritust. Kuna eelmisel aastal oli käsi elektroonika tiimis väga vähe, siis me ei saanud näiteks arvutis elektroonikakomponente modelleerida ja lõpus tuli lihtsalt käsipuuriga auto kallale minna, et saada auke, kuhu asju kinnitada. Ehk kõike ei mõeldud hoolikalt läbi,” kirjeldas Mere.

“Organiseeritus poolelt ka – meil ei kasutatud meie sise-Vikipeedia süsteemi nii hästi. Keegi tegi mingi enda lahenduse valmis, aga ta võib-olla ei pannud seda sinna kohe üles, sest ununes ära ja see tähendas, et lahendused läksid kaotsi ja informatsioon ei jõudnud kõikide inimesteni. Sel aastal me hoiame seda palju organiseeritumalt, et oleks järgmistel aastatel ka see informatsioon seal kohe olemas,” lisas ta.


Mere innustab ka kõiki teisi Solaride’iga liituma, sest kogemus, mis ta siit saanud on, on olnud väga lahe ja arendav.

“Ma ei olnud tegelikult üheski sellises suures elektroonikaprojektis osalenud ja ma sain mitmeid asju esimest korda teha. Näiteks ma ei olnud kunagi trükkplaate teinud või nii suurte akudega tegelenud. Samuti polnud ma tegelenud aku elektroonikaga, turvasüsteemidega, mootoreid polnud kunagi jooksutanud või konfigureerinud… Sain kõige sellega tegeleda ja see avardas mu mõttemaailma väga palju,” kinnitas Mere.